Kas Chesapeake Bay retriiver on sama, mis pruun labrador?
Ei, tegu on kahe väga erineva tõuga.
Nad on tõesti välimuselt natuke sarnased, kuid iseloomult on nad nagu kägu ja siga. Labradorid on maailmas populaarsuselt nr.1. tõug ning nii aetakse neid sageli segamini. Harvad ei ole ka juhud, kuid Chessit peetakse labradoodliks või puudliristandiks.
Funktsioon on neil kahel tõul küll ühine – tuua lastud linde jahimehele kätte – kuid seal ka sarnasused lõppevad.
Välimuse erinevus:
- Chessi kõrvad on kõrgema asetusega,
- Chessi on labradorist umbes 10cm kõrgem,
- Chessil on natuke teistsuguse kuju ja asetusega silmad,
- Chessi kere ei tohi olla kuidagi jäme (see on märgatav eriti näituseliini labradoridel),
- Chessi puusad asetsevad kõrgemal kui esiosa (tõusev ülaliin),
- Chessi karv on katsudes villakas ja laines, labradoril karmim ja sile.
Labradori ja Chesapeake’ erinevust märkab, kui vaadelda koera nina, silmi ja karvastikku – Chesapeake’i pigment on ninal ja silmade ümbruses tunduvalt heledam, karv on villane ja laineline. Siiski ei saa alati erinevust määrata vaid silmavärvi põhjal kuna osadel labradoridest on samuti kollakad silmad.
Veel karvast…
Chesapeake’de värvivalik on väga lai – helepruunist kuni tumeda pruunini, vahele veel ka punakaid, erinevaid kollakaid ja heledaid heinavärve. Lubatud ei ole valge ega must.
Iseloomu erinevused:
- Chessi on tohutult ustav koer, kiindub sügavalt.
- Chessi ei kuuletu võõrastele, kuigi on nendega sõbralik ja rõõmsameelne.
- Chessi on rohkem reserveerituma olekuga, stoilisem ümbritseva suhtes. Labrador seevastu lakuks igaühe surnuks ja töötab meelsasti igaühega.
- Chessi kaitseb vajadusel omanikku ja tema vara – sellegi poolest ei sobi ta valvekoeraks või aiakaunistuseks – kuid auto või maja on kindlalt kaitstud.
Sarnasused:
- Mõlemad on intelligentsed, treenitavad, kõrge tegelemisvajadusega ja armastavad väga ujuda.
Mis värvustes neid leidub?
Chessisid on laias värviskaalas (peale musta ja valge). Samuti on lubatud ka valge täpp rinnal või käpa taga.
Karv peab sobituma jahimaastikule – hilissügise värvid, luitunud hein ja kõrkjad.
Väike valik erinevaid Chessisid:
Kas neid on ka mitmevärvilisi?
Võib juhtuda, et sünnib kutsikas kelle nägu ja käpad on tunduvalt heledamad ülejäänud karvastikust (tan points) või brindle. See pole halb, kuid mitte väga eelistatud. Värv ei mõjuta koera töövõimet, kuid näitustel ei pruugi alati nii hästi minna.
Olulisem karvavärvist on selle õige tekstuur ja veekindlus. Üle kõige hinnatakse siiski häid tööomadusi ja iseloomu.
Milline värv on kõige “õigem” ja originaalsem?
Ei ole sellist. Tähtsaim on karva tekstuur ja koera tööomadused.
Ameerika Kennelklubi tõuraamatust võib leida, et 1800ndate lõpus registreeriti kõige enam beeže (deadgrass) koeri. Selle peamine põhjus peitus selles, et beeži värvi koerad kogusid rohkem auhindu ja nii olid nende koerte järglased rohkem nõutud. Chesside puhul peab meeles pidama ka seda, et koera kasuka toon võib vanusega muutuda, ning on ebaselge, kas need koerad olid täiskasvanuks saades veel beežid. Tõuraamatust võib veel leida, et 19->20.sajandi vahetusel toimus pööre pruuni värvuse eelistamise suunas. Tollal oli pruunidel palju erinevaid nimetusi sh. soobel, kõrb, mink, pruun, tumepruun, punakaspruun ja helepruun. Samuti olid mitu koera registreeritud maksavärvuse (liver) alla. See kõik viitab sellele, et Chessisid on alati olnud laias värviskaalas.
Pruun värvus on teiste värvuste suhtes domineeriv ja seetõttu on ka pruune Chessisid rohkem.
Kui oluline on värv?
Üldse ei ole. Hindamisel on värvi osakaal vaid 4% ehk siis üsna tühine osa.
Karvavärvus on ebaoluline nii kaua kuni koeral ei ole kehal ühtegi diskvalifitseerivat märgist. Loomulikult on igal kasvatajal oma värvieelistused aga see ei mõjuta kuidagi näituse-ega jahitulemusi.
Kui värvus pole nii oluline, siis mis on?
Karva kvaliteet.
Karv peab olema karm ja laineline ning rikkaliku aluskarvaga, katsudes villane ja pisut õline; peale ujumist vaid kergelt niiske. Karv ei tohi krussi tõmbuda nagu kiharakarvalisel retriiveril nii et otsad kokku puutuvad.
Värvus mängib siiski väikest osa kvaliteedis, sest tekstuur on erinev.
Kas silmavärvus peaks kokku sobituma karvavärvusega?
Ei pea.
Chessi silmad on kollakad või merevaigukarva. Kasvatajatel võivad muidugi olla omad eelistused.
Kas tagaosa peab kindlasti olema kõrgema asetusega?
Ei pea. Standard ütleb: ,,tagavööde, mis asub turjaga samal kõrgusel või kõrgemal”.
Chessi on üks vähestest tõugudest, kellel on lubatud kõrgem tagavööde.
Paljud kasvatajad eelistavad tõusvat ülaliini kuna nii on nende meelest koera tööomadused paremad. Seda seetõttu, et olla võimalikult veepinna ligidal, kus on soojem vesi. Chesapeak´i lahe sügisised veed on jäised.
Kas Chessid on tõesti nii jäärapäised ja neid on raske treenida?
Ei ole.
Sageli küll süüdistatakse neid selles, kuid koeraomanike arvamused on täiesti vastupidised. Kõige enam peavad Chessisid jäärapäisteks jahikatsete treenerid, kellel endal on tööliini labrador=robotkoer, kellel on aretustööga iseseisev mõtlemine välja lülitatud.
Chessi on oma pere koer ega kuuletu võõrastele nt. esimesele suvalisele treenerile. Ta vajab võrreldes labradoriga loomingulisemat lähenemist ning treeneri valikul peab sellega arvestama. Üks asi, mida veel meeles pidada – Chesapeake on väga intelligente ning tüdib, kui sama ülesannet pidevalt korrata. Kui miski on talle selgeks saanud, on see tal alati meeles.
Omanik peab olema üsna sihikindel ja kasutama ära hetkevõimalusi. Ehk siis parim on indiviidi arvestav loominguline lähenemine. Tuleb anda aega ja leida aega – ja omada ka head huumorisoont.
Kuna Chesside osakaal muude retriiverite kõrval on olematult väike, siis näeb ka neid katsetel-võistlustel harva ning paraku, iga (vale) liigutus, mille mõni Chessi kuskil teeb, jääb negatiivselt meelde.
Mõistma peaks, et töö mille jaoks loodi Chesapeake, on erinev nende retriiverite tööst, kelle ajalugu arenes Inglismaa aadlike meelelahutuseks.
Kui palju Chessid karva ajavad? Palju nende välimus hoolt vajab?
Chessi ajab vähem karva võrreldes nt. kuldsete või labradori retriiveritega, kuid siiski ei sobi ta puhtusearmastajale. Kaks korda aastas põhjalikum karvavahetus on garanteeritud.
Karv võib vahel juustuselt “lõhnata”, siis tuleks koera pesta ja vaadata üle toitumine. Õnnelikud on need koeraomanikud, kes elavad mere ääres kuna merevesi hoiab Chessi karva kaunina ja lõhnatult. Heal juhul kord nädalas kummiharjaga või kraasiga silumine on kõik, mida ta vajab. Vahel tuleks ka küüsi lõigata ja kõrvu puhastada.
Ülehoolitsemine ja liigne pesu rikub Chessi karva.
Kui palju liikumist Chessi vajab?
Chessi on väga energiline ja tugev koer. Ideaalne koer jahimehele – Chessi on suurepärane tööloom nii maal kui vees.
5 km päevas metsas-põllul vabalt on täiskasvanud koerale miinimum. Igavledes hakkab ta endale tegevust leidma (ärajooksmine, haukumine, aiakujundus jne). Lisaks füüsilisele tegevusele vajab ta ka vaimset tegevust – koolitused, jaht või mingi ülesanne. Ei sobi valvuriks ega aiakaunistuseks.
Ei soovitaks seda tõugu ka väga väikeste lastega peresse, kui teil pole just supervõimeid ja 48h ööpäev.
Noor kutsikas peaks saama palju liikuda aga vaid nii kaua kuni ta ise valib oma viisi, 20-30 min korraga metsas või põllul on piisav.
Chessi ON aktiivne mõtlev koer.
Kas Chessi on hea ujuja?
Absoluutselt!
Nad jumaldavad vett ja on head ujujad. Chessid on aretatud töötama rasketes veeoludes, neil on selleks tugev keha, sügav rinnakorv ja ujulestadega varustatud varbad. Ujumisel kasutab Chessi saba tüürina, tõmbed on tugevad ning ta tõstab pea ja õlad veest kõrgemale leidmaks otsitavat.
Kui külmas vees võib Chessi ujuda?
Täiskasvanud, heas vormis ja sellega harjunud Chessil ei ole midagi jäises vees ujumise vastu.
Tõule omased terviseprobleemid:
Chessid on üldiselt väga terve tõug, kelle tervise kohta on piisavalt statistikat kogutud.
Liigeseprobleemid
Puusa-ja küünarliigeste düsplaasia nagu teistel suurt kasvu koeratõugudel. Enne koera aretuses kasutamist tuleb teha liigeste röntgenuuring.
Von Willebrand’i haigus
Pärilik veritsushaigus, mida põhjustab von Willebrandi faktori (vWf) puudulikkus. Võimalik tuvastada geenitestiga.
Von Willebrandi faktor aitab trombotsüütidel kleepuda veresoone seinale ja üksteise külge. VWf defitsiidi korral on see protsess häiritud ja esineb veritsustendents. Lisaks esineb VIII faktori defitsiit, kuna vWf on selle hüübimisfaktori kandjavalk. Von Willebrandi tõbi on kõige sagedamini esinev pärilik veritsushaigus. See kandub edasi autosomaalsel teel ja esineb nii emastel kui isastel. Enamus juhud on kerged ja veritsus võib tekkida pärast kirurgilisi protseduure või hamba tõmbamise järgselt. Seisundit halvendab mittesteroidsete põletikuvastaste ravimite tarvitamine. Peamiseks riskifaktoriks on veritsushaiguse esinemine sugupuus.
Silmaprobleemid
Prcd-PRA (võrkkesta aeglane kärbumine). Võimalik tuvastada geenitestiga. Tulemusena koer ei näe enam pimedas. Kõige halvemal juhul jääb koer lõpuks pimedaks. Tavaliselt on kliiniline haigus esmalt avastatav varases nooruses või varases täiskasvanueas. Võrkkestahaiguste diagnoos võib olla raske. Haigused, mis näivad olevat prcd-PRA, võivad olla hoopis mõni muu mittepärilik haigus. OptiGen geneetilised testid aitavad diagnoosi panekul. Tähtis on meeles pidada, et mitte kõik võrkkestahaigused pole PRA ja mitte alati pole PRA puhul tegu just prcd vormiga. Iga-aastased kontrollid veterinaarist silmaarsti juures panevad aluse järjepidevale silmatervise andmestikule, mis aitab koera diagnoosida. Kahjuks pole praegusel hetkel PRA-le ravi ega leevendust. Kui koer on haigestunud, võib abi olla teiste pimedate koerte omanike kogemustest. PRA on rohkem murekohaks teistel retriiveri tõugudel.
Silmaprobleemidest on mainimistväärt veel entroopium ja katarakt.
Degeneratiivne müelopaatia (DM)
Degeneratiivne müelopaatia on pärilik progresseeruv seljaaju haigus, mis võib avalduda iga tõugu ja ka tõuta koeral vanemas eas (7+) ning mille tunnuseks on esmalt tagajäsemete koordinatsioonihäired, mis algab vahel ühest, vahel mõlemast jalast. See väljendub ebakindlas komberdavas kõnnis või tagajalgade lohistamises või jätab mulje artriidist.
Hiljem tekib tagakeha nõrkus, koer ei suuda enam seista. Seejärel tekib tagakeha halvatus, mis levib ajapikku üha kõrgemale ning lõpeb alati surmaga, mis saabub enamasti hingamisseisaku tagajärjel. Haiguse kulg esmastest sümptomitest surmani võib võtta aega keskmiselt 3…12 kuud, kuid on ka koeri, kes on elanud kuni 3 aastat alates esmastest haigusilmingutest.
Halb külg asja juures on see, et sellele haigusele puudub ravi. Toetava hooldusega võib koera olukorda veidi leevendada, kuid sageli soovitatakse teha koerale eutanaasia. Hea külg on see, et see seisund ei põhjusta koerale valu ning geenitestiga saab välistada haigete kutsikate sünni.