Oli hea meel osaleda The Chesapeake Bay Retriever Club (UK) korraldatud tõu seminaril, mis toimus 7. aprillil 2018 Warwick´is Inglismaal. Tegemist oli näitusekohtunikele suunatud põhjaliku tõukoolituse ja eksamiga, kuid osaleda võisid ka teised tõuentusiastid (ehk siis mina :). Päevane seminar koosnes põhjalikust standardi ülevaatest, eksamist ning võimalusest näha ja üle katsuda erinevat tüüpi koeri.
Loodeti, et peale selle seminari läbimist on kohtunikel parem ülevaade tõust, kuid kõige enam, et on julgust hinnata vaid koera, ja mitte valida võitjaks tuttavat nägu või eelmise näituse võitjat.
Näitusevõitjad kujundavad üldist muljet sellest tõust ning kohtunikel on ka arvestatav mõju aretusele – tekivad populaarsemad isased/emased, kes jätavad tõule tuntava jälje.
Julgustati standardit rohkem uurima mõistmaks, milline koer on Chesapeake Bay retriiver, sest tõu tulevik sõltub ka kohtunikest.
(Järgnevad fotod ja videod ei olnud osa sellest seminarist, kuid kannavad samu mõtteid)
Ajaloost
Chesapeake Bay retriiver (Chessi; loe tšes:i) pärineb USA Ida-kaldalt suure ja võimsa Chesapeake´i lahe äärest. Tõug on segu erinevatest Newfoundlandi piirkonnas elanud koertest, praeguseks välja surnud kohalikest jahikoera tõugudest ja pesukarukoerast ehk coonhound´ist (haistmismeele parandamiseks).
Tõug sai alguse 1807.aastal, kui lahe ääres läks põhja puidu-ja tursalastiga kaubalaev, mis oli teel Inglismaale. Pardal oli lisaks muule lastile ka kaks St. Johni koerakutsikat, kes kingiti tänutäheks meeskonna päästnud laeva kaptenile. Üks kutsikas oli emane (Canton) ja teine isane (Sailor).
Kapten müüs kutsikad edasi kahele väärikale jahiharrastajale; kumbki elas vastaspool lahe kallast. Neid koeri paaritati arvatavalt kohalike jahikoertega (kuid mitte teineteisega) ja nii kujuneski ajapikku välja tõug, kellest kujunes kohalikele oludele sobiv jahikoer. Tõuvariatsioone oli esialgu isegi kolme ringis, kuid ajapikku nõrgemad liinid kadusid.
Eesmärk
Chessi eesmärk on lastud lindude kättetoomine jäistes ja külmades oludes, mida Chesapeake´i lahe ümbrus rohkelt pakubki.
Need koerad pidid olema tugevad, vastupidavad, iseseisvad, head jahikaaslased, kuid üle kõige pidid nad jumaldama ujumist ning omama tihedat õlist topeltkarvastikku, et külmas kaua vastu pidada. Need omadused on neile endiselt väga vajalikud.
jaht Chesapeake´i lahe kaldal
Jaht lahe ääres tähendas tundide viisi lahe äärses kõrges roostikus hääletut peitumist, oodates veelindude ülelendu. Heal päeval võis saagiks olla kümneid linde, kuid kehvematel päevadel tuli leppida mõne üksikuga.
Seega, koera omadused pidid olema sobivad, et pikalt niiskepoolse karvaga kõrkjatevarjus oodata, seejärel hüpata jäisesse vette, ujuda tugevas hoovuses ning surnud või haavatud (ja vasturapsiv) lind iseseisvalt üles leida ja jahimehele toimetada. Töö käis peamiselt vees ja kaldamudas.
Üks jahilind võis vabalt kaaluda ~7kg (haned), lind võis haavatuna eest ära sukelduda ja korralikult vastulööke jagada.
Chesapeake töötamas jäises kaldavees:
Chessisid kasutasid peamiselt vaesemad jahimehed, kellele oli veelinnuliha müük põhiline sissetulekuallikas. Koertel oli suur soov tööd teha ja lisaks tuli neil kaitsta jahimehe vara või seda, mida nad pidasid endale kuuluvaks. Enamusel Chessidest on kaitseinstinkt mingilgi määral veel säilinud.
Rõhutati, et kuigi nad on inimestega sõbrad, ei tasuks ebaausate kavatsustega sisse murda autosse või majja, kus on teid ees ootamas Chesapeake (- kui omanik on kohal, siis on nad rahu ja sõbralikkus ise).
Standard
Chesapeake Bay retriiveri standard on töötava jahikoera kirjeldus ning seda tuleb ka näituseringis järgida. Näitusekoer ja töökoer peavad olema üks. Kui koera hinnates unustatakse järgida standardi igat punkti, siis me kaotame oma dual purpose koera.
Murelikult rõhutati, et ei soovita tõu jagunemist kaheks, näituseliiniks ja tööliiniks, nagu on juhtunud populaarsemate retriiveritõugudega.
ÜLDMULJE
- Tugev, hästi proportsionaalne, jõulise kehaehitusega.
- Tõuline eripära on rasvane kattekarv, mis on väga oluline.
- Võimekas töötama rasketes ilmastikutingimustes, sageli lumesajus ja jäätükkide vahel kahlates.
Mis teeb ta võimekaks?
Peamiselt karvastik, kuid ka tema visadus seista üksi silmitsi iga raskusega – sügav muda, tihe alustaimestik, tugev hoovus, vetikad – ta peab olema sitke, lihaseline ja vormis.
Näituseringis esinev koer peab samamoodi olema lihaseline ja vormis – kehvas vormis, ala-või ülekaalus koeri tuleb madalamalt hinnata ja seda kirjelduses mainida.
Miks on karvastik oluline?
Loomulik rasvasus ja tihe villane aluskarvastik kaitsevad teda külma eest. Karvastik funktsioneerib vetthülgavalt nagu hane sulestik.
Tunnusjooned
Julge ja aktiivne töökoer, kes armastab vett ja ujumist.
Ta peab olema julge ja suur veearmastaja, ilma selleta ei saaks ta hästi oma tööd teha.
Iseseisev, sügavalt kiinduv, kuid võõrastega reserveeritud olek.
Aretustöö tulemusel on tänapäeva Chessi ekstrovertsem kui tõu algusaegadel, kuid unustada ei tohi, et see on ikkagi koer, kes on loodud ühe kindla töö jaoks – oodates kahekesi jahimehega lindude tulekut – ning selles on ta tõesti suurepärane.
Ta on äärmiselt ustav ja andunult peremehele ainiti pühendunud koer. Oma pere jaoks teeb ta kõik.
Kaitsev oma kodu ja pere suhtes.
Algselt pidi Chessi kaitsma ka peremehe jahisaaki või seda, mida ta pidas enda omaks.
Iseloom
- Helge ning rõõmsameelne loomus.
- Ergas (kuid mitte ekstrovert) ja intelligentne.
- Loomupärane töötahe.
Ehk need on kõik vajalikud iseloomuomadused kindla töö jaoks.
Vältima peaks argade või agressiivsete koerte tunnustamist näituseringis – see teeb tõule vaid karuteene. Arg koer muutub tigedaks.
Pea ja koljupiirkond
Kolju on lai ja ümar. Keskmine laubalõige.
Koon on ligikaudu sama pikk kui on koljuosa – piisav koonupikkus on vajalik partide ja hanede tassimiseks.
Koon on tipu suunas aheneva kujuga, kuid mitte terav.
Mokad on õhukesed, mitte lõdvalt rippuvad – muidu jäävad mokad lindu haarates ebamugavalt ette ning suu oleks sulgi täis (mokad nagu kleeplint).
Sõõrmed hästi arenenud – atleetlik töökoer vajab head õhuga varustamist.
Nina ja huulte värv sobitub karvastiku värviga. Kuid tume karv + hele silm on igati lubatud (näiteks labradoridel on see mittesoovitav).
Märgatav erinevus sugupoolte vahel:
Emane ei tohi välja näha nagu isane ja vastupidi. Isase kolju on tugevam/rõhutatum. Emasel v õ i b olla tugevapoolne kolju, kuid ühtlasi peaks ta olema ka feminiinne.
Silmad
Keskmise suurusega, hästi heledad, kollakad või merevaigukarva ja laia asetusega. Silmavärv ei pea sobituma karvavärvusega.
Kõrvad
Väikesed, peas kõrge asetusega, lõdvalt rippuvad ja keskmise paksusega.
Liiga suured kõrvad on viga. Hetketendents osades Euroopa riikides on suurte rippuvate ning pikliku kujuga hagijalike kõrvade suunas, kuid seda trendi peaks igati vältima, sest selline kõrv ei kaitse kuulmekanalit vee eest. Vesine kõrv paneb pead raputama ja takistab töö tegemist.
Lõuad / Hambad
Tugev haare. Eelistatud on kääritaoline hambumus, kuid ka otsehambumus on lubatud, sest see ei takista kuidagi linnu haaramist.
Lõuad peavad suutma tassida suurt rabelevat lindu.
Täiskomplekt hambaid.
Kael
Peab olema keskmise pikkusega – vajalik lindude leidmiseks ja et oleks hõlpsam pead veepinnast kõrgemal hoida. Neile on omane kael veest kõrgemale välja tõugata, et paremini saaki silmata.
Tugev, lihaseline – vajalik raske saagi tassimiseks.
Pea suunas ahenev.
JÄSEMED
ESIJÄSEMED
Esijalad peavad olema keskmise pikkuse ja tugevusega, heade luude ja lihastega. Nii eest- kui tagantvaates peavad esijalad olema sirged ja tugevad.
Esijäseme pikkus on võrdne keha sügavusega. Võrreldes labradori või kuldse retriiveriga on tema jalad pikemad, mis aitavad kaldamudas efektiivsemalt liikuda.
Kämblad on kergelt kaldus asetusega, et põrutusi pehmendada.
Õlad peavad olema kaldus asetusega (õlavarreluu ja abaluu on võrdse pikkusega), õlad on hästi liikuvad, näima jõulistena ning ilma mingisugusegi liikumishäireta.
Võimsad õlad ja hea esijala ulatus on vajalik maksimaalselt võimsaks liikumiseks vees.
TAGAJÄSEMED
Neis peab olema samasugune jõulisus nagu esijäsemetes. Tagajäsemed peavad suutma koera maksimaalselt vees edasi lükata.
Nii eest- kui tagantvaates sirged.
Põlved hästi nurgitunud. Vahemaa kannast maani on keskmise pikkusega.
KÄPAD
Heade ujunahkadega jänesekäpad.
Hästi kumerate ja hea suurusega ning tihedalt kokkusurutud varvastega.
Varvaste vahel on ujulestad, mis aitavad paremini vees ja mudas liikuda.
Keha
Keskmise pikkusega, rinnakorv on tünnikujuline, ümar ja sügav.
Lühike, hästi kompaktne ja tugev, kuid mitte jäme.
Selg mitte tönts ega karpkalana küürus (märk nõrgast seljast). Pigem altpoolt üles kaardunud, nii et tühimikud oleksid hästi üles tõmmatud.
Nõgus selg on viga! Enne standardi täpsustamist mõisteti selja kirjeldust kaheti ning tekkima hakkasid koerad, kellel oli rõhutatud seljalohk (dip).
Rindkere on tugev, sügav ja lai.
Ülajoon: Ülajoonest peab näima, et puusad on turjaga samal kõrgusel või sellest veidi kõrgemal.
SABA
Keskmise pikkusega; tüvest keskmise jämedusega.
Saba peab olema sirge või veidi kaarduv.
Ei või selja kohale keerduda ega jõnksuga küljele pöörduda.
Kantakse kõrgemal kui teistel retriiveritel, mis on täiesti lubatud.
LIIKUMINE
Liikumine peab olema ühtlane, vaba ja väsimatu, andes ettekujutuse suurest jõust ja tugevusest.
Küljelt vaadates peab see olema hea sirutusega, vankumatu esisammuga ja tugeva tõukega tagasammuga. Küünarnukid ei tohi eestvaates välja pöörduda. Tagantvaates ei tohi Chesapeake liikuda kooskandselt. Liikumiskiiruse kasvades on jalgadel kalduvus teineteisele läheneda ning liikuda piki kehatüve telgjoont.
Kutsikad võivad olla liikumisel veel “lahtised”.
Cruftsi 3x Tõu Parim, Arnac Bay Exe (isane) liikumist demonstreerimas:
KARVKATE
Tõuline tunnus.
Karv peab olema tihe ja lühike, kusagil mitte pikem kui üle 4 cm, tiheda, peene, villava alusvillaga.
Liiga pikk või pehme karv (foto) on tõsine viga, sest toimib nagu käsn imades muda ja vett.
Näos ja jalgadel on karv hästi lühike ja sile, ainult üle õlgade, kaelal, seljal ja nimmeosas kalduvusega lainjaks muutuda. Mõõdukad karvanarmad tagajalgade tagaosas ja sabas on lubatud.
Chesapeake’i karvkatte struktuur on äärmiselt tähtis, võimaldamaks teda kasutada jahiks igasugustes vaenulikes ilmastikutingimustes; sageli töötab ta ka lumes ja jääs.
Ilmse väärtusega on kõva kattekarva rasv ning villane alusvill, et kaitsta Chesapeake’i nahka külma vee põhjustatud kahjustuste eest ning see aitab kaasa ka kiirele kuivamisele.
Chesapeake’i karv peab olema vett tõrjuv nagu hane sulestik. Kui Chesapeake veest välja tuleb ning end raputab, ei tohiks karv üldiselt enam vett sisaldada, vaid on pigem veidi niiske.
VÄRVUS
Chesapeake Bay retriiveri värvus peab võimalikult lähedaselt vastama oma töökeskkonnale – hilissügise maastik, luitunud kõrkjad ja hein. Koer peab värvuselt sulanduma maastikku, et ülelendavad linnud teda ei märkaks (lindudel o n väga hea nägemine).
Vastuvõetav on igat tooni pruuni, halli, kõrkja või kuluheina värvist.
Lubatud on väike valge laik rinnal, kõhul, varvastel või käppade taga (vahetult suure käpapadjandi kohal), kuid mida väiksem laik on, seda parem. (Liiga palju valget: foto1, foto2).
Eelistada tuleb läbivat värvust. Brindling (foto) või tan-märgistus (foto) on lubatud, kuid mitte eelistatud.
Värvusele tuleb hindamisel pöörata tähelepanu, kuid see on vähemoluline võrreldes tekstuuri ja kvaliteediga, mis annavad kaitse külma ja märja eest.
SUURUS
TURJAKÕRGUS
- Isaste mõõt peab olema 23 kuni 26 tolli (58 – 66 cm).
- Emased 21 kuni 24 tolli (53 – 61 cm).
- Rangelt tuleb prakeerida ülemõõdulised või liiga väikesed koerad.
Chesapeake peab olema parajalt suur ja tugev, et oma tööd effektiivselt teha. Suurus ei tohi takistada tema paati vinnamist või koos peremehega kõrkjates peitumist. Liiga väike koer jääb jällegi jääb hätta tugevates hoovustes.
VEAD
Kõiki kõrvalekaldeid eeltoodust tuleb lugeda vigadeks, mille aste hindamisel sõltub otseselt kõrvalekalde ulatusest koera tervisele ja võimele efektiivselt algupärasel eesmärgil töötada.
Tõu geenibaas on paraku väga aher – me ei saa mõne veaga koeri kohe välja praakida. See ei oleks jätkusuutlik.
Kas/kuidas mingi viga takistaks Chesapeake´l olemast toimiv jahikoer?
MÄRKUS
Isastel peab olema kaks nähtavalt normaalselt arenenud ja täielikult munandikotti laskunud munandit.
Lõppsõna
Chesapeake Bay retriiver on tugev ja lihaseline töötav jahikoer.Ta peab suutma ujuda ning kahlata läbi paksu muda, et seda edukalt teha, on vajalik piisav sammuulatus ja õige jäsemete pikkus.
Tema karv peab täielikult kaitsma teda külma ja vee eest, karv on elulise tähtsusega.
Ta on ujumist armastav koer, kelle pea ja kõrvad peavad olema veest kõrgemal ja kelle lõug peab olema piisavalt tugev ja pikk, et tassida suurt hane, samas ilma lipendavate huulteta, mis segaksid seda tööd.
Kael, mis on piisavalt pikk, et kanda saaki piisavalt kõrgel, et see talle jalgu ei jääks.
Sammupikkus, mis on just õige tänu piisavalt pikkadele ja nurgistunud õlgadele, hea sirutuse ja tugeva tagasammuga.
Tasakaal, mis annab näiliselt vaba liikumise nii maastikul kui vees.
Mõelge praktilisusele, mitte ilule!
Triinu Ann Mölder, 2018